Ka täiskasvanud kogevad seda – tihti vaikselt, varjatult ja sügavate tagajärgedega.
Ja lapsed? Nemad õpivad seda vaikides pealt vaadates.
Anonüümne kogemuslugu
“Täiskasvanute viha maandus minu lapsel…”
Mu tütar oli alles 13, kui ta sai täiskasvanute küberkiusamise sihtmärgiks. Mitte eakaaslaste, vaid täiskasvanute.
Kõik algas sellest, et ma ise osalesin ühes sotsiaalmeediadebatis – avaldasin arvamust, mis osale inimestele ei meeldinud. Mind hakati laimama, aga peagi leidis keegi mu tütre konto. Tema profiilipilt tehti meemiks, kus teda nimetati „õpetuseks sellest, milline ei tohiks üks laps välja näha“. Täiskasvanud jagasid seda pilti.
Naljatades.
Avalikult.
Mu tütar nägi seda.
Ta sai sõnumeid inimestelt, keda ta ei tundnud. Nad pilkasid teda tema välimuse ja meie perekonna tõttu. Ta lõpetas rääkimise. Ta kustutas oma konto. Ta hakkas koolist puuduma. Kõik see, sest mina olin julgenud öelda midagi vastuolulist. Ma tundsin end süüdi. Olin vihane. Abi otsimine oli nagu seina vastu jooksmine – „see on lihtsalt internet“, öeldi. Aga mu lapse jaoks ei olnud see lihtsalt internet. See oli tema maailm.
Täna räägin sellest, et täiskasvanud peavad vastutama mitte ainult selle eest, mida nad ütlevad teistele täiskasvanutele, vaid ka selle eest, millise valu nad võivad põhjustada lastele.
Sõnad jõuavad kaugemale, kui me arvame.
……………………………………………………………………………………………………………………………………………….
Anonüümne kogemuslugu
“Kui kiusati mind, said haiget ka mu lapsed…”
Ma olin aktiivne kogukonnaliige – kirjutasin aeg-ajalt arvamuslugusid ja jagasin oma seisukohti hariduse ja noortevaimse tervise teemal. Kuni ühel päeval ilmus üks artikkel, mille kommentaarid muutusid kiiresti isiklikuks ja valusaks. Mind hakati nimetama “liialdavaks”, “ebastabiilseks”, “hüsteeriliseks”. Keegi võttis vaevaks leida mu Facebooki konto, levisid valed selle kohta, milline lapsevanem ma olen. Üks kommentaator avaldas mu lapse nime.
Varsti hakkasid ka mu lapsed tundma seda survet.
Üks kaasõpilane näitas koolis telefoni ja ütles: “Sinu ema on netihull.” Teine jagas pilti, kus meie pere pildile oli lisatud mõnitav tekst.
Mu laps ei tahtnud enam kooli minna.
See oli hetk, kui ma murdusin. Mitte enda pärast. Aga oma laste pärast. Nad ei olnud teinud midagi valesti. Nad olid lihtsalt minu lapsed. Ma eemaldusin sotsiaalmeediast, tõmbusin tagasi, otsisin lõpuks tuge.
Täna ma jagan seda lugu, sest ma tean: täiskasvanute küberkius ei lõpe täiskasvanute juures. See kandub edasi meie lastele. Meie kodudesse. Meie hinge.
Ema, 39-aastane, kogukonnaaktivist
………………………………………………………………………………………………………………………………………………
Anonüümne kogemuslugu
“Küberkiusamine viis mu perekonna ja tööni…”
Kõik algas sellest, kui mu abikaasa jagas meist koos pilti oma sotsiaalmeedias. Selle alla tekkisid kiiresti kommentaarid, millest mõned olid lihtsalt ebaviisakad, aga üks – täiesti valeväide minu mineviku kohta – oli hävitav. See üks kommentaar vallandas laviini. Keegi otsis välja mu vana töökoha, tõmbas kontekstist välja artikli ja levitas seda kui tõendit, et ma olen „ebausaldusväärne inimene“. Mulle saadeti e-kirju ja sõnumeid, kus mind nimetati valeks ja manipuleerijaks. Üks anonüümne konto kirjutas otse mu tööandjale.
Ma kaotasin töö. Mitte kohe, aga vaikselt mind hakati kõrvale lükkama. Ükski projekt ei tulnud enam minu lauale. Järgnes „koondamine“. Kodus süvenesid pinged. Mu abikaasa hakkas kahtlema, kas jagatud kommentaarides võib olla mingi tõde. Meie suhtesse tekkis usaldamatuse vari.
Mitu kuud elasin hirmus. Kontrollisin iga postitust. Kustutasin kõik oma sotsiaalmeedia kontod. Pidin alustama nullist.
Kõige raskem ei olnudki töö kaotus. Vaid see, et küberkiusamine murdis mu pere.
Aastaid hiljem olen hakanud taastuma. Aga ma tean, et see lugu ei ole haruldane.
Sõnad internetis on relvad. Ja nende taga on inimesed.
Naine, 42-aastane, turundusspetsialis
………………………………………………………………………………………………………………………………………………
Anonüümne kogemuslugu
“Mind hävitati ühe siseringi naljaga…”
Ma töötasin suures organisatsioonis, kus digisuhtlus käis peamiselt Microsoft Teamsis. Meil olid rühmavestlused, töökanalid ja isegi humoorikad „müürid“, kus jagati meeme. Ühel päeval hakkas seal ilmuma mu kohta nalju. Alguses oli see justkui süütu: minu nimi ümber tehtud, mõni foto, mille ma olin kunagi postitanud, millele lisati mõnitav tekst. Kui midagi ütlesin, vastati: “Ära võta isiklikult. Me teeme nalja KÕIGI üle.”
Aga nad ei teinud. Ainult minu üle. See nali kasvas kiiresti millekski, mida enam ei saanud naljaks pidada. Minu töövigu hakati avalikult välja tooma. Mind eemaldati koosolekutelt. Mind ignoreeriti isegi siis, kui otsisin abi.
Pöördusin juhtkonna poole, aga mulle öeldi, et „see on lihtsalt huumorimeel“. Et ma pean olema tugevam.
Ma ei olnud. Ma lahkusin töölt.
Alles hiljem sain teada, et see oli küberkiusamine – täiskasvanutele omasel viisil, ametlikult varjatud, siseringi terminitega maskeeritud, aga siiski hävitav.
Ma ei jaga oma nime. Aga ma jagan oma lugu, et keegi teine ei vaikiks nii kaua kui mina.
Mees, 45-aastane, endine projektijuht
………………………………………………………………………………………………………………………………………………
Anonüümne kogemuslugu
“See algas ühest kommentaarist…”
Ma ei oleks kunagi arvanud, et täiskasvanuna saan osa küberkiusamisest. Olin harjunud, et sellised lood kuuluvad kooliaega, mitte tööalasesse ellu.
Kõik algas siis, kui väljendasin oma arvamust avalikult Facebooki kommentaariumis. Esmalt tulid vaidlused. Siis solvavad nimed. Siis isiklikud sõnumid. Järgnes mu nime mainimine sotsiaalmeedias, minust levitati moonutatud pilte ja mind süüdistati milleski, mida ma polnud teinud.
Ma kaotasin une. Hakkasin end töö juures varjama. Kartsin e-maile avada. Töökaaslased nägid, et miski on muutunud, aga ma ei julgenud kellelegi öelda.
Ühel hetkel olin veendunud, et olen ise süüdi.
Kõige raskem oli mõista, et see oli päris. Et digitaalsed sõnad võivad haiget teha. Et “lihtsalt internet” võib jätta minusse armid.
Päästis mind see, et üks inimene julges küsida: “Kas sul on kõik korras?” Sellest piisas.
Täna jagan seda lugu, sest ma tahan, et keegi teine ei tunneks end üksi.
Küberkiusamine ei lõpe vanusega. Aga ka hoolimine ei lõpe.
Mari, 38-aastane, õpetaja
………………………………………………………………………………………………………………………………………………
Hääletu valu – küberkiusamise varjust.
Kati ( NIMI MUUDETUD) kirjutab oma loo esimest korda avalikult.
Ma ei kirjuta seda lugu haletsuse pärast. Ma kirjutan selle, et katkestada vaikus.
Ma ei taha olla järgmine inimene, kes hüppab rõdult… – …ja kelle kohta siis öeldakse: “Oleks pidanud märkama.”
Küberkiusamine täiskasvanute seas on päriselt olemas
Ma sulgusin endasse ja õppisin juba varakult – kui ma räägin, mind ei usuta.
See ei olnud enam lihtsalt piinlik – See oli trauma, mis ärkas taas.
Kui ma avastasin TikToki, tundus see alguses nagu turvaline paik. Koht, kus saab olla loov, jagada mõtteid, suhelda vabalt, uskuda inimestesse.
Ja see on kestnud juba pikalt.
Mu keha värises, mõtted olid mustad, hingamine katkendlik. Ja tuli üks selge mõte: “Kui ma nüüd rõdult alla hüppaksin… kas siis see kõik lõpeks?”
Sellest hetkest tekkis minus tõrge, umbusk, hirm.
Aga ma ei soovi seda tunnet mu seest mitte kellelegi.
“Küberkiusamine ei ole okei. Mitte kunagi.”
“Kui me ei räägi täna sellest, siis homme võib juba olla hilja.”
Ja vahel piisab vaid ühest inimesest, et ta ei kaoks igaveseks. Sõnad võivad tappa. Aga head inimesed saavad päästa.
Ja ma räägin – oma loo. Jagades seda teiega